Ühes vanaks jäänud korteris, kus seinad mälestasid veel nõukogude aegu, algas tavapärane renoveerimistöö. Kuid meistri jaoks polnud see lihtsalt objekt — see oli ajalugu.

Kui ta sisse astus, oli õhk raske: pragud, plekid, varasemad remondijäljed, mis tehti "silma järgi". Tellija ütles lihtsalt:
— Tahan, et oleks ilus.

Kuid "ilus" — see pole värvi teema. See on ettevalmistuse teema.

Esiteks — kipsplaat või krohv. Seinad osutusid kõveraks, nagu elu 😅.

Siis spaaklimine. Esimene kiht pani ligikaudu, teine hakkas juba kiilgama,
Q2? Ei, siin tuleb kõrgemale minna.

Kolmas kiht pandi klaaskiule — peaaegu ideaalne.
Lihvimine — nagu meditatsioon: iga millimeeter lambi all, iga vari — vaenlane.

Q3 etapis muutusid seinad tasaseks, kuid meister ei peatunud. Ta teadis: tõeline tulemus nähtub ainult külgnurkvalgusel, kui tõde enam ei varju.

Q4 — see on siis, kui vaatad seina ja ei saa aru, kus ta lõpeb. Pind muutub nagu paberilehekeseks — puhas, sügav, laineteta ja pettuseta.

Kui värvid kantakse, muutus korter. Valgus hakkas peegelduma pehmealt, nurgad muutusid selgeteks, ruum muutus kallimaks, kui oli.

Tellija astus sisse ja esialgu oli vaikus. Siis ütles:
— Kuule… aga seinad on tasased, nagu uusehitises.

Meister ainult naeris. Ta teadis — see pole värvi teema.
Värvimistööd — see on finaal.
Ent kogu tulemus sünnib juba ammu enne seda, tolmus ja kannatlikkuses.

Ja kui kõik on õigesti tehtud — seinad vaikivad.
Kuid näevad välja, nagu maksti nende eest kaks korda rohkem.